reede, 27. jaanuar 2012


Elu on raske, millega võrreldes?

Hommik algas päris katastroofiliselt. Avastasin, et kass oli  ülemise korruse täis oksendanud ja lisaks hakkas õhksoojuspump veel imelikku häält tegema. Tuled  vilkusid  ja selge siis, et midagi on valesti. Kraadiklaas näitas 15 kraadi külma ja ahju tuld teha enam ei olnud aega.  Kõik teised olid ammu jalga lasknud ja mina olin  üksinda oma probleemiga. Pisarad trügisid vägisi silma ja  mu enesehaletsus jõudis päris põhjas ära käia. Mässasin tükk aega puldiga. Lõpuks ei olnud võimalik enam pumpa välja ka lülitada. Sõimasin siis kassil igaks juhuks näo täis,  tõmbasin pumba kontaktist välja.ja läksin kööki oma pooleli jäänud kohvi lõpuni jooma. .Lohutasin ennast sellega, et mina pole ka maailma naba ja ei saa kõike teha, mida tahan.
Igaks juhuks pistsin pumba uuesti kontakti, vajutasin puldist tööle ja töötab siiamaani. Palusin kassi käest vabandust, silitasin ta pead ja läksin juba rõõmsamalt tööle.
Tundub, et ma sain ka meie murelapsega uuesti kontakti. Juba teist päeva näen,  et ta on natuke elavam, mängib rohkem teiste lastega ja isegi naerab. Rõõmustasin väga,  kui ta küsis, kus ma nii kaua olin, et ta igatses minu järele. Suure õhinaga rääkis, et õhtul tuleb issi ja nad läheb päris oma koju. Selle üle on  tõesti  hea meel .Loodan südamest, et selle lapse elu lähebki nüüd natuke helgemaks.

teisipäev, 24. jaanuar 2012

Vahel on nii valus.

Kui ma temaga esimest korda kohtusin, oli ta 3 aastane armas suurte siniste silmadega linalakk. Ta võitis juba esimesel päeval minu südame ja me saime suurteks sõpradeks. Ta oli  just selline laps, kes jääb kauaks ajaks meelde ja südamesse. Ma ei ütleks, et ta päris  pailaps oli, aga kõike, mida ta tegi, tegi  põhjalikult. Sinna juurde kuulus ka jonn. Ta oli väga emotsionaalne laps. Kui nuttis, siis oli ta üdini õnnetu, ronis sülle, võttis kõvasti kaela ümbert kinni ja ootas lohutust. Kui tal aga hea tuju oli, siis oli  nagu särav päikene. Tema nakatav naer kõlas üle terve rühmatoa ja tegi kõigil meele rõõmsaks.
Mõne aja möödudes tundus meile, et lapsega pole kõik hästi. Ta ärkas tihti lõunaunest ja nuttis põhjuseta. Ise ei osanud ta öelda, miks ta seda tegi ja  lohutada oli teda raske. Me ju ka ei teadnud, mis teda vaevas. Aitas silitamine ja ta voodi kõrval istumine.
Kevadel enne suvepuhkusele jäämist saime kurva teate, et ta läheb meie juurest ära hoopis teise ilmaotsa elama. Loomulikult kurvastasime, sest paratamatult oli ta meie südamesse koha leidnud. Tegelik põhjus oli vanemate lahutus ja ema kolis lapsega kaugele ära. Enamasti  elavad lapsed vanemate lahutust üle traumana, millega kaasnevate hirmude ja emotsioonidega nad iseseisvalt toime ei tule. Nüüd sai meile palju asju selgemaks. Märkasime ju küll, et laps oli  pahur, trotslik ja solvus kergesti ning aegajalt endassetõmbunud ning  närviline, aga me ju ei teadnud selle tegelikku põhjust.
Mõned nädalad enne jõule tuli juhataja meie juurde jutuga, kas me oleks nõus rühma vastu võtma veel ühe lapse. Kui selgus, et selleks saab meie oma kadunud laps, siis ei olnud mingit kõhklemist. Loomulikult tahtsime oma armast last tagasi. See, kelle me tagasi saime, ei sarnanenud aga  kõige vähematki meie lapsega. Meile vaatasid küll otsa need samad suured silmad, aga seal ei olnud enam neid tundeid ja rõõme. Ta kuulas sõna, vastas küsimustele ja täitis korraldusi, aga neid emotsioone seal enam polnud. Tundus nagu oleks lapse asemel elu näinud ja kogenud täiskasvanud inimene. Kahe kuu jooksul ei tulnud ta kordagi sülle, ei kallistanud, ei otsinud lähedust, mängis rohkem omaette või lihtsalt joonistas. Alles täna, kui ma ta käest küsisin kas ta veel mäletab, kuidas  ta enne sülle puges, naeris ja meid kallistas, tuli tal midagi nagu meelde ja pugeski mulle sülle. Need väikesed käed, mis mulle kaela ümber tulid, kallistasid nii kõvasti, et mul oli tunne, et hing jääb kinni. See oli nii  hea tunne. Tundsin, et ma sain oma päris lapse tagasi ja ma olin tema usalduse võitnud. Terve õhtu käis ta mu järel ja otsis kontakti ning  tahtis suhelda. Liiga kaua  oli ta vaikinud ja endasse tõmbunud olnud. Omalt poolt püüdsime teha selle lapse lasteaia päevad rõõmsaks ja turvaliseks ning  pakkuda talle armastust ja tähelepanu. Usun et tema päevad on täis rõõmu.

pühapäev, 22. jaanuar 2012

Lõpp hea, kõik hea.



Koolituse lõppedes pani koolitaja meile südamele, et me kodus ikka kõiki neid võtteid, mida õppisime hoolega harjutaksime, sest kunagi ei tea, millal neid vaja võib minna. Kõige paremad katsejänesed pididki olema just pereliikmed.
Pühapäeva  hommikul tuli mul hiilgav idee proovida, kas ma ikka veel mäletan ja kas ma suudan oma mehe ka nii ilusti teisele küljele keerata nagu eilsel eksamil võõra mehega välja tuli. Kuna mees oli niikuinii juba selili voodis, siis soovitasin tal ennast hästi lõdvaks lasta ja silmad sulgeda. Teades minu tormakust ja temperamenti. ei olnud ta loomulikult väga vaimustuses, aga seda, et minuga vaidlema pole mõtet hakata veel paremini.  Tõmbasin siis parema käe ilusasti sirgeks ja seadsin vaagna alla, vasaku käe ilusasti konksu üle rinna, ühe jala kõverasse ja ise just sellesse asendisse nagu õpetati, aga midagi läks ikkagi nihu. Mees kukkus suure kolksatusega üle voodi ääre põrandale ja pea käis kopsti vastu põrandat.Peaaegu 100 kilo meheilu oli minu jaoks ikka natuke liiga raske.:D. Katki polnud aga midagi. Ma ju käisin eile meditsiinilisel koolitusel. Põrutustele tuleb kohe midagi külma peale panna. Selleks sobis ideaalselt praetükk, mis  oli just õhtusöögiks mõeldud ja sulama pandud. Tulebi välja, et eilsest koolitusest oli suur kasu. Kuidas mu mees muidu oleks nii proffessionaalset arstiabi saanud.

laupäev, 21. jaanuar 2012

Mitte kõik, aga väga palju on võimalik.



Viimasel ajal on nii kiire olnud, et  päevast jääb paras jupp puudu. Nii palju oleks ja tahaks veel teha, aga siis avastad, et uneajaks on jäänud ainult mõned tunnid. Järgmisel päeval algab, aga kõik uuesti otsast peale. Mitte, et ma nüüd kahetseks. Ise ma ju tahtsin, aga vahel tahaks tõesti natuke hinge tõmmata.
Uusaasta juba ammu käes, aga minul isegi  kuusk veel  toas. Kuidas ma viskaksingi ta toast välja, kui ta pole veel okkaidki hakanud pudistama? Kindlasti on endale vahepeal juured alla kasvatanud.
Üle hulga aja jõudsin lõpuks ka poiste maja kruntidele. Seal käib iga päev vilgas tegevus. Kohe, kohe saab plats vanadest ehitistest puhtaks ja kevadel läheb ehituseks.
Täna oli viimane õppepäev ja järgmisest nädalast on kõik jälle vanaviisi. Saab rohkem tööle pühenduda. Igatsengi juba oma väikeste muside järele. Tegelikult meeldis mulle tänane koolitus ka väga. Esmaabi andmise vajadus võib abistajale alati ootamatult tulla. Paraku ei tea kunagi, kas seda täna on vaja või mitte. Annaks jumal, et ei ole, aga kui aega on ainult mõned loetud minutid ja selle peale, et ma midagi ei tea ning ei oska on juba hilja mõelda. Kõige tähtsam ongi, et inimene oleks võimeline päästma oma lähedasi. Kes ikka tahaks jääda ilma kellestki, kes on kallis? Just esimesed minutid enne kiirabi saabumist võivadki saatuslikuks saada. Olen tänulik Rutale ja tema meeskonnale huvitava koolituse eest, mis oli rikkalikult vürtsitatud huumoriga. Koolitus ise oli suurepäraselt üles ehitatud. Piisavalt teooriat ja palju praktikat. Tegime ohtralt inimkatseid elusate"laipade" peal, kes olid iga hetk valmis õpetama, kui midagi päris õigesti ei läinud. Palju oli näiteid elust enesest. Uskumatu, mida kiirabibrigaad oma igapäeva töös peab nägema. Väikesi lapsi, kellel on rasked traumad ja kes usaldavad rohkem võõraid tädisid, kui oma vanemaid. Kes on valmis kohe haiglasse kaasa tulema, et ei peaks kodus oma vanematega olema. Sain palju vajalikke teadmisi, mida saan ka oma igapäevatöös kasutada.
Küsimus suurele ringile. Kuidas teha kindlaks, et neeger punastab?Seda sain ka täna koolituselt teada.:D
Nüüd istun kodus, tekk mõnusalt ümber ja joon šampust, mis mehe sünnipäevast  järgi jäi. Tundub, et koolituse saal, mis oli külm nagu jääkelder, on mulle oma jälje jätnud. Turtsun ja aevastan. Terviseks!

laupäev, 7. jaanuar 2012


 Lõpuks ta tuligi.


Ega tali taeva jää...tänane lumetorm ja umbes teed käivad vist selle mõtte alla. Tundub tõesti, et kõik mis sadamata oli, tahab täna alla tulla. Jalgratta ajasin määramatuks ajaks garaaži ja ilmselt ei vaja ma teda enam tükil ajal. Kasvuhoone oli nii paksu lumevaiba all, et andis päris tõmmata, et kõik lumi alla saada. Kohe varsti tuleb seda teist korda tegema minna. Kass, kes oli 2 päeva toas istunud  ja nüüd õue kippus, kõhkles  tükk aega, kas minna või mitte. Ei oskagi enam seisukohta võtta kas  rõõmustada, et lõpuks on talv ka meile saabunud või tunda pettumust, et kevad on veel nii kaugel.



Tänase päeva võib nii kokku võtta, et kui ma peale kahe tunnist rookimist lumega ühele poole sain, oli uus sadu juba alanud. Ja mitte ühtegi sahka. Jõudu mulle ja kõigile, kes te teete täpselt sedasama. Talv on lõpuks tõesti meie õuele jõudnud. .



reede, 6. jaanuar 2012

Tere!  Vabandust kas teil on hetk aega, nii umbes 10 minutit?


Enne kella kaheksat sain kõne võõralt numbrilt. Olin juba valmis vastama, et tänan ma ei soovi midagi osta, kui viisakas naishääl küsis, kas ma räägin selle ja selle inimesega. Jäin kuuulama, mis edasi tuleb. Ei olnud meie lasteaia turvafirma, kes mulle pidevalt öösel kell 3  helistab ja parooli küsib. Kui ma vastan,  et ma magan, siis teatatakse, et ei neil ei ole sellise parooliga asutust. No see  selleks. Seekord helistati Emorist, et teha küsitlust, kuidas olen rahul vee kvaliteedi ja teenusega. Kõigepealt küsiti kas mul on 10 minutit aega ja siis tuli pikk küsimuste rida. No sellised, et kui vana ja kas korteris või oma majas ja kui palju inimesi ja kui palju vett tarbime? Viimane küsimus oli, et  missugusest elamurajoonist? Kuulasin kõik vastuse variandid ära  ja kui  vastasin, et Nõmmelt, siis vabandati  viisakalt, sooviti kena õhtu jätku ja teatati, et Nõmme inimeste vastuste arv on täis. Vaat sulle siis säh!

neljapäev, 5. jaanuar 2012


2012.

Möödunud aasta oli mitmekesine.
Oli häid aegu ja mitte just kõige paremaid.
Mu ellu tuli sõpru ja võhivõõraid.
Sõpru, kelles pettusin sügavalt ja võhivõõraid, kes mind aitasid kõigest südamest midagi vastu tahtmata.
Soovin kõigile ilusat alanud aastat.
Et hinges heliseks rõõm ja naer.
Et me poleks üksi ja meil oleks keegi kelle peale loota ja toetuda.
Et me ei kaotaks usku imedesse.
Et meie elus oleks soojust ja armastust.
Et meil  oleks julgust  jagada oma tundeid-nii häid, kui halbu.
Et  me oskaksime öelda oma lähedastele midagi sellist, mis toob sära silma ja rõõmukillu südamesse.