pühapäev, 21. jaanuar 2018


Laupäevaselt.

"Kas me täna välja läheme? "
"Jah kallis."
Just sinna me sammud seadsimegi.
Restoran "Jah kallis", mis asub Pääskülas Manta majas, oli meil veel külastamata.
Ausalt öeldes ootasin ma pisut enamat.
Väga restorani muljet ta ei jätnud, pigem selline pubilaadne.
Külastajad olid paljud suusapükstes ja koos lastega, kuigi aeg oli juba päris hiline.
Toitu ootasime üle tunni ja minu maitse see väga ei olnud.
Oleksin eelistanud pisut vürtsikamat ja soolasemat.
Laual muidugi maitseaineid ei olnud ja keegi küsima ka ei tulnud kas meile maitseb.
Kõhud saime  täis ja ilmselt niipea enam sinna uudistama ei lähe. Võib-olla suve poole kui on pisut rohkem aega juba lahti olnud.

Mina valisin
KOHA
aurutatud kohafilee, musta risoto, hapukoore, peedikreemi ja ürdimajoneesiga





Must risoto oli natuke harjumatu maitsega ja meenutas verivorsti sisu. Pisut maitsetu oli ka. Oleksin eelistanud natuke vürtsikamat ja soolasemat. Peedikreem oli väga maitsev, aga seda oli liiga vähe, et toidule natuke vürtsi juurde anda. 
kartuli-seenepüree, punase veinikastmes.

 Mehe toit oli rohkem õnnestunud valik. Liha oli pehme, maitsev ja lisandid omal kohal.


 Orhideedest vist väike vahe sees.  :D 
Sellel korral üllatas mees mind roosikimbuga.


esmaspäev, 15. jaanuar 2018


Kinoelamused.

Minu kinokülastustele oli pikk vahe sisse tulnud ja sellepärast otsustasime nädalavahetusel lausa kahte filmi vaatama minna.
Esimene muidugi meie mõlema lemmikžanr õudukas.
Selleks valisime hit-triloogia"Astraal 4:Viimane võti."
Ausalt öeldes lootsime pisut enamat, sest kogu tegevus oli sarnane eelmiste osadega ja ei pakkunud väga midagi uut. Oli küll paar võpatama panevat kohta, aga ei midagi sellist, mida ei oleks osanud oodata. Muidugi oli ka palju mõtlemapanevat peategelase lapsepõlvest, aga jah oleks oodanud pisut enamat.
Teine film oli "Jumanji". 
Selle filmi kohta olime kuulnud palju kiidusõnu ja ilmselt sellepärast läksime seda vaatama ka teatud ootustega.
Muidugi omaette vaatamisväärsus oli ka kino "Kosmos", kus ma polnudki käinud peale remonti.
Omajagu andis ka 3 D film. Sissepoole  painutatud vormiga ekraan ulatus põrandast laeni ning pakkus täiuslikku filmielamust.
Filmi sisu ümber jutustama ei hakka, aga nalja saab ja silmailu ning  pühapäevasesse päeva meeldiva elamuse.
Õhtusöök loomulikult meie lemmikkohas.


reede, 12. jaanuar 2018


Reede ja 13.

Mul oli juba siis kui trepil mehe samme kuulsin selline tunne, et täna saan ma uue orhidee.
Ei tea isegi miks nii, sest paar päeva tagasi ta üllatas mind juba lillega, aga ikkagi on armas lilli saada. Ja siis ta seisiski esikus, lill kaenlas ja kaval nägu peas.
Mina muidugi ei suutnud oma emotsioone varjata ja teatasin kõva häälega, et ma teadsin, et ta tuleb lillega.
Mees ise väitis, et nii ilusat lille ei saanud ta mulle mitte kinkimata jätta.
Nüüd on neid täpselt 13 ja kõik on erinevad.
Orhidee on väga tänuväärne lill-suursugune, majesteetlik ja vajab nii vähe hoolitsust, aga samas õitseb pool aastat järjest.
Õnneks on mul majas nendele ruumi ja kõikide ilu pääseb löögile.

 Reedene targutus.

Töönädal sai jälle läbi ja ees on ootamas mõnus nädalavahetus  paljude plaanide ja üritustega.
Küll aeg ikka lendab.
Alles sai aasta alata ja varsti juba pool esimesest kuust möödas.

Oma arust olen avatud ja rõõmsameelne inimene. 
Usun ja ootan inimestelt alati parimat. 
Olen kindel, et igas inimeses ja olukorras on alati ka palju positiivsust.
Aastatega on tulnud ka inimeste tundmine. Alateadlikult tahaksin vältida neid, kellest pole midagi head oodata, aga alati see ei õnnestu ja pole ka minust sõltuv.
Usun, et isegi terves maailmas pole inimest, kes poleks kokku puutunud õelutseva inimesega.
Ilmselt ei aita siin ka minu siiras usk, et kõik inimesed on enamasti oma olemuselt head.
Vahel tahaks mõnele  lihtsalt otsa vaadata  ja ta peegli ette saata.
Ei teagi, mis põhjustab vaenulikkust ja ärrituvust? 
Kas tõusevad hommikuti vasaku jalaga voodist või usuvadki siiralt oma väljamõeldisi? 
On  iseendaga pahuksis  või on mõne teise inimese käitumise pärast enda elus tujust ära? 
Nad ei suuda ennast kõrvalt vaadata ja arvavad, et nende elu pettumistes on kõik teised süüdi ja elavad ennast teiste peal välja.
Ometigi ei  saa ju süüdistada selles teisi kui ise oled valinud oma ellu vale partneri või tunned hirmu tuleviku ees või mingi sündmuse kordumise ees.
Meil kõigil võib ju olla hetki, kui tunneme, et seal tunneli  lõpust ei paistagi valgust ja kui paistab, siis võib see olla hoopis möödakihutav rong, aga elu tahab elamist. 
Sama palju kui on kurbust, on ka rõõmu ja see tuleb sealt lihtsalt üles leida.
Negatiivne mõtlemine,kadedus ning halb tuju tekitavad ainult halba juurde.



teisipäev, 9. jaanuar 2018


Minu armsale fännile.

Notsu: “Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!”
Puhh noogutas.
Notsu: “Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja pole kellegagi juttu ajada.”
Puhh: “Aga kus sina siis oled?”
Notsu: “Mind ei ole.”
“Nii ei saa olla,” ütles Puhh.
“Mina arvan ka nii,” ütles Notsu, “aga no kujuta ette, mind ei ole. Sina oled üks.”
“Miks sa mind kiusad?” vihastas Puhh, “Kui sind ei ole, ei ole mind ka. Said aru?”

Tänase postituse tahaksin tegelikult pühendada oma suurele fännile.
Me pole Sinuga küll kunagi kohtunud ja sõnagi vahetanud,aga see on nii armas kuidas sa mind kirjeldad ning  paljud asjad olid mulle endalegi siiamaani veel teadmata. Sinu 2 sisukat kirja oleme  tähelepanelikult läbi lugenud ja ootame põnevusega järge.
Tore, et sulle mu mõlemad blogid meeldivad ja loed neid ikka jätkuvalt, et minu eluga kursis olla.
Alice blogi pole kahjuks päris. See on suuremalt jaolt minu fantaasia ja õnnelik lõpp on veel kirjutamata, aga mu elukaaslane lubas mind selle lõpetamisel aidata nii, et varsti... 
Tahan sind südamest tänada, sest Su kirjad toovad meile alati rõõmu ja teevad tuju heaks.
Ühte tahaksin Sulle küll lõpetuseks öelda, et usaldus on suhte peamine alustala ja tugevad suhted on just sellel rajatud. Ma ei oskagi öelda, mis Sind vaevab kas madal enesehinnang või ebakindlus praeguses suhtes, aga usu piisavalt naeruväärseks oled Sa ennast juba teinud küll.

Homme pane ennast soojalt riidesse, sest külm on tulemas ja kirjuta meile varsti jälle.




Siiralt, lihtsalt ja eriliselt.

Vahel olen  su pärast mures.

Magasid sa ikka piisavalt ja ega sa jälle ei jätnud lõunat vahele.

Vaadeldes taeva värve, näha seal miljoneid tähti, kuulata kõrvadega ja rääkida silmade ning  südamega.

Mõista ja kuulata.

"Miks, mille puhul?" küsin mina.
"Sellepärast, et sa mul olemas oled."ütled sina.

Vahel tahaks sinuga koos nutta, sest nii hea on.
Pärast naeraks Sinuga koos selle üle, mis täna nutma ajas.

Ei teagi kuidas sulle öelda või kuidas seda sõnadesse panna, aga ma usun, et Sa tead seda isegi.

Kas üldse saakski seda sõnadesse panna?
Kahtlen selles.
See, mis meie vahel polegi sõnadesse pandav.
Igavik kellegagi võib olla täiuslik hetk.


Elust enesest.

"Kussu on kuudis!"hüüatab laps.
" Kutsu, ütle kutsu on kuudis." ütlen mina.
"Kussu on kuudis."ütleb laps uuesti.
" Kutsu, kut-su, ütle kut-su."ütlen mina.
" Hea küll! Ma ütlen siis. Koer on kuudis."
ütleb laps.